Mis on jutustamine

Sageli hakkab lugemist armastav inimene huvi tundma mitte ainult tekstide endi, vaid ka kirjanduskriitika vastu - teaduslike teadmiste suund, mis aitab neid tekste tõlgendada. Kirjandusteooria oluliseks aspektiks on sellised mõisted nagu näiteks "jutustamine".

Kasutusjuhend

1

Kirjanduslikust küljest määratlevad seletavad sõnaraamatud narratiivi kui teose teksti, võtmata arvesse dialooge. Jutustus võib koosneda kirjeldustest, arutluskäigust, lugudest juhtumite kohta. Sageli võtab kirjanduslikes tekstides narratiiv suurema osa teosest.

2

Jutuvestmist on erinevaid. Esiteks saab teksti koostada impersonaalsel kujul, autorilt või tegelase otsese kõne-peegelduse vormis. Esimene võimalus annab kirjanikule võimaluse olla "tegevuse kohal", pühitsedes kangelaste tegevust erinevatest külgedest. Teine meetod piirab ühelt poolt autori ettekujutust tegelasest ja teisalt pakub vajalikke vahendeid oma kangelase sisemaailma, tema tunnete ja mõtete demonstreerimiseks. Tavaliselt valib autor teose jaoks ainult ühe tüüpi narratiivi, kuid neid saab kombineerida.

3

Veel on narratiivi iseloomulik omadus - autori vaate mõju tekstile. Paljud 20. sajandi kirjandusteadlased jagasid narratiivi objektiivseks (ilma autori hinnanguta) ja subjektiivseks (autori seisukohtade selge kirjeldamisega teksti mis tahes olukorras). Sellest hoolimata võib seda mõistet tõsiselt kritiseerida, kuna pole ühtegi autorit, kelle moraalsed hinnangud ei mõjuta tema tööd. Isegi kui kirjaniku seisukohti ei esitata raamatu lõpus nagu moraalseid fakte, on need terves tekstis ja mõjutavad kangelaste süžeed ja valikut. Seetõttu ei saa see hõlmata kirjanduslikus tekstis täiesti objektiivset narratiivi.

4

Samuti on oluline mainida, et mõistel “narratiiv” võib olla laiem tähendus. Näiteks võib see olla suuline lugu mis tahes sündmuste kohta või kirjeldus. Sel juhul ei pea ka narratiivi segama dialoogiga - kõnekeele teise vormiga. Nii suuliselt kui ka kirjalikult saab jutustada nii esimeselt kui ka kolmandalt isikult.