Kuidas on muutunud vene keel

Mis tahes keel on dünaamiline nähtus. Sõnastikud ja teatmeteosed ei kinnita igavesti selle kasutamise reegleid, vaid määravad kindlaks kasutamise reeglid ainult teatud etapis. Vene keel pole erand. Täna saate vaevalt aru 11. sajandi kirjalike monumentide tekstidest, vaevalt ja täielikult mõistate Puškini kaasaegsete kirjavahetust, isegi teie enda vanavanaema kõne tõstataks teie käest küsimusi.

Kasutusjuhend

1

Kõige aktiivsemalt on vene keeles sõnavara muutmine. Sõnad on laenatud murretest, erialasõnastikest, võõrkeeltest. Enamasti on see tingitud mõnede mõistete tekkimisest. Nii astusid hiljuti kõnesse „kaupmehed“ ja „peajahid“. Samal ajal surevad või muutuvad muud sõnad. Tavaliselt juhtub see siis, kui asi, mida see tähistab, kaob olematuses või tekib sünonüüm. Teadlased leiutasid arvutite jaoks keeruka seadme - ja pika „elektroonilise arvuti” asemel sisenes keelde peagi ka lühike „arvuti”. Ja kui varem asendati “sõrmed” ja “põsed” sõnadega “sõrmed” ja “lanita”. Tavaliselt kasutatava sõnavara laienemine iseloomustab selgelt ühiskonda. Näiteks ilmus vene keeles 1990ndatel palju kriminaalset sõnavara: “bot”, “tagasilöök” jne.

2

Mitme reformi käigus kirja pandud muutused kirjapildis. Esimese viis läbi Peeter I, kõrvaldades tähestikust dubleerivad või kasutamata tähed. Ja paar lihtsustatud joomist. Aastatel 1917-1918 kustutati vene tähestikust veel mitu vananenud tähte: yat, fitu ja koma. ning tühistas ka kõva märgi kohustuse sõnade ja liitsõnade lõpus. 1934. aastal tagastati tähestikku “y”, 1942 - “ё”. Ja enne seda kirjutasid nad sõnaraamatutes niimoodi: joodi, joogi, Yorkshire'i.

3

Vene keele grammatika on kümne sajandi jooksul märgatavalt muutunud. Näiteks 600 aastat tagasi langes kahenumber - eriline nimisõna moodustamise vorm, kui see oli paar asja või nähtust. Meenutatakse mõne sõna mitmusevorme: kõrv - kõrvad (ja mitte kõrvad, nagu oleks tavalise mitmuse puhul). Teine kaotus on kõnekas juhtum. Tema mälestust hoiavad palved („Meie isa

.

”) Ja folkloorimälestised (“ poeg ”, “ ema ​​”). Tõsi, tegelikult eksisteerib ta endiselt tänapäeva vene keeles: “Ema! Isa! ” - lapsed nutavad täieliku "ema" ja "isa" asemel. Lisaks oli enne vene verbe neli erilist tähendust omavat mineviku tüüpi.