Kas see on seda väärt, et koolis trotsida

Kooli ajal moodustub lapses kollektiivne isiksus, mida kuvatakse õpilase ja teda ümbritsevate inimeste suhetes. Selles protsessis mängib olulist rolli valitud käitumismudel, mis võib mõnikord olla üsna ekstsentriline.

Laste psüühika üheks tunnuseks on soov seista end eakaaslaste keskkonna vastu, köites üha enam ühiskonna tähelepanu. Mõnikord valib laps selleks väga ebastandardse käitumismudeli, mis piirdub sotsiopaatiaga. See nähtus on üsna tavaline ja üsna mõistetav, kuid peidab endas mitmeid probleeme, mis vajavad kohustuslikku lahendamist. Ühest küljest võib soovi silma paista trotsliku käitumisena pidada normaalseks, kuid soovi minna moraalsetest ja sotsiaalsetest normidest kaugemale tuleks igati vältida.

Suhtlemiskäitumine eakaaslastega

Sõprade ringis on õpilasel täielik ja seaduslik õigus silma paista, rõhutades enda isikupära. Sageli on noormehe või tüdruku järgitava kursuse määramisel peamiseks liikumapanevaks teguriks moodustamaks ennast kõigist teistest väärtuslikumaks inimeseks mood ja sellele vastavad suundumused. Paradoks on selles, et laps püüab näidata individuaalsust, tegutsedes täiesti vastupidises vektoris - omandades atribuudid, mis viitavad kuulumisele sama tüüpi enamusega määratletud kultuuri. Selle asemel, et jälgida rahvamassi vastas olevat arengusuunda, mis teeb lapse tõesti ainulaadseks, püüab ta hüpata oma pea kohal omasuguste üldmassis. Selle näiteks on moodne rõivastus, suhtlemisviis, kasutatud kõnevahetused ja vaimustus kunstiesemetega, mis on iseloomulik enamikule lastele. See ei ole alati hea, kui hüvitise taotlus sünnib lapse peas, seda ei toeta vanemate materiaalne olukord või näiteks nende enda võimed. Teise sobivama arenguviisi valimise asemel hakkab õpilane käituma liiga trotslikult, kohati ebaadekvaatselt, mida ei saa enam pidada iseenesestmõistetavaks.

Suhted õpetajatega

Õpetajate ja õpilaste põlvkondade vaheline erinevus on tohutu, mis väljendub sotsiaalse käitumise vaadete, moraalsete põhimõtete ja normide konfliktis. Selle põhjal tekib sageli konflikt, mis määratleb õpetaja lapse silmis tüütuna vestluspartnerina, kellel pole tema üle mingit tegelikku võimu. Ühest küljest peab laps aru saama, et see on tõepoolest nii, kuid siiski ei ole vaja austuse piiri ületada. Keegi ei sunni kedagi aktsepteerima õpetaja dikteeritud vaatenurka, vaid küpseda ja huvitatud inimesele probleemi olemuse kuulamine ja proovimine on selle mõistmine ole mitte ainult lihtne, vaid ka väga kasulik.