Mis on paradigma

Muistse filosoofia paradigmat peeti igavikuliste ideede kogumiks, eeskujuks, mille järgi olemasolev maailm loodi. Praegu on paradigma defineeritud kui fundamentaalteaduslike seisukohtade, hoiakute ja terminoloogia ühendus, mida aktsepteerib suurem osa sarnase teadusliku tausta ja ühiste teaduslike väärtustega teadlaste kogukonnast.

Kasutusjuhend

1

Paradigma arendab teaduslike huvide järjepidevust ja selle arengut, selgesõnaliste ja kaudsete eelduste ühilduvust, mis määravad teaduse arengu teatud ajaperioodil. Paradigma määratlusi eristatakse erinevates teadusharudes - filosoofias, lingvistikas, pedagoogikas jne.

2

Nii on näiteks politoloogias tunnetuspõhimõtete ja olemasoleva poliitilise reaalsuse väljendamise viiside ühitamine teatud ajahetkel, mis loovad andmete korraldamise loogilise mudeli ja olemasolevate sotsiaalsete nähtuste teoreetilise seletuse.

Lingvistikas on paradigma teatud konstruktsioon, mis on standardiks sõna deklinatsioonile, konjugatsioonile.

3

Lisaks eristatakse paradigmat kui absoluutset, riiklikku, individuaalset, üldiselt aktsepteeritud ja teaduslikku.

Üldiselt aktsepteeritud paradigmat nimetatakse parimaks viisiks otsuste vastuvõtmiseks erinevates eluvaldkondades, mida kasutab suur osa elanikkonnast. Isiklik (individuaalne) paradigma määrab konkreetse inimese otsuste metoodika, lähtudes tema isiklikest kogemustest ja elupositsioonist.

4

Selle termini kasutamist tutvustas Ameerika füüsik ja ajaloolane T.S. Kuhn, kes keskendus asjaolule, et teaduse ajalooline areng ei toimunud lineaarselt, vaid esindas paradigmade muutust, mis määravad kindla valiku konkreetse probleemi uurimisel, samuti nende lahendamise metoodikat. Niisiis, Aristotelese füüsika paradigmat kasutati kuni 16.-17. Sajandini, kui sellised teadlased nagu Galileo ja Newton lõid uue paradigma, mis töötas kuni 20. sajandini, mil see asendati relatiivsusteooria paradigmaga.

5

Kuhni jaoks tähendas teaduse normaalne areng ennekõike olemasoleva paradigma stabiilsust. Kui üks paradigma asendatakse teisega, toimub teaduslik revolutsioon. Teaduse arengus eristas ta 4 järjestikust etappi: eelparadigmaatiline, paradigma domineerimise periood, normaalteaduse kriis ja teadusrevolutsiooni periood, millega kaasnes paradigma muutumine uueks.