Kuidas teha epigraafi
Epigraaf on lühike tekst, mis on ütlus või tsitaat, mis näitab selle tähendust või autori suhet sellega. Epigraafia allikaks võivad olla kirjanduslikud, teaduslikud, usuteosed, kirjad, memuaarid, rahvakunsti teosed.
Kasutusjuhend
1
Lühvormis olev epigraaf väljendab teose põhiideed, informeerib lugejaid peateemast, väljendab selle peamist meeleolu, oskab tegelasi ajutiselt iseloomustada või annab aimu süžee joontest. Teisisõnu, epigraaf on teose keskne idee, mis areneb iseenesest. Epigraafid ilmusid renessansi kirjandusse, kuid sisenesid sinna kindlalt ainult romantiliste kirjanikega.
2
Lehe ülemisse paremasse serva on joonistatud epigraaf ilma jutumärkideta. Autori perekonnanimi, tema initsiaalid pärast epigraafi teksti ei ole sulgudes, pärast neid pole vaja perioodi panna. Mõnikord paigutatakse epigraafid vasakule, kuid suure taanega, umbes poole põhiteksti reast.
3
Epigraaf trükitakse tavaliselt väiksema kirjaga kui põhitekst. Parem on, kui see on esile tõstetud näiteks kaldkirjas. Kui epigraaf on võõrkeelne tekst ja selle tõlge, siis trükitakse need ühte tüüpi fondi ja suuruse eri kujuga, enamasti kaldkirjas ja lihttekstina. Sel juhul eraldatakse tõlge algtekstist väljajätmistega.
4
Epigraafi lõpus on asjakohane kirjavahemärk. Kuna enamasti on epigraaf lõpetamata tsitaat, asetatakse selle järele ellips. Epigraafi teksti ei ole vaja tsiteerida. Kui leidub link epigraafi teksti allikale, kirjutatakse see eraldi real, font esiletõstetud, samas kui nad ei pane punkti lõppu.
5
Kõik epigraafi read peaksid olema ligikaudu ühepikkused. Sageli on täiustatud kujundusega kunstiteostes kogu raamatu epigraaf pealkirja järel paigutatud eraldi paaritule ribale ja iga peatüki pealkirjadele igaüks neist. Kogu teose epigraafi saab paigutada esimesele tekstiribale esimese pealkirja kohal. Teose osade epigraafid eraldatakse tingimata pealkirjadest ja tekstist.