Nimisõna kõne osana: atribuudid

Nimisõna on üks vene keeles kõige sagedamini kasutatavaid kõneosi. Seda kasutatakse objektide tähistamiseks, kuid see võib täita ka muid funktsioone. Milliseid märke tal võib olla?

Nimisõna, mida sageli nimetatakse lihtsalt nimisõnaks, on kõne eriline osa, mille rakendusala vene keeles on väga lai. Üsna sageli kasutatakse seda mitmesuguste objektide (näiteks voodi) tähistamiseks, kuid need võivad näidata ka objektide ja inimeste toiminguid (näiteks jooksmine), tingimusi (näiteks hirm) või kvaliteeti (näiteks sinist). Kõiki neid nimisõnade variante ühendab asjaolu, et nad peavad vastama küsimusele "Kes?" või "mis?"

Nimisõna morfoloogilised ja süntaktilised tunnused

Selle kõneosa morfoloogilised tunnused hõlmavad kolme peamist kategooriat - sugu, juhtum ja arv. Pealegi on kõigil neil märkidel varieeruv iseloom, kuigi selle varieeruvuse aste võib varieeruda. Nii et vene keeles võib nimisõna kuuluda ühte kolmest soost (mehelik, naiselik või keskmine), ühel juhul kuuest (nominatiivne, genitiivne, datiivne, süüdistav, instrumentaalne või eessõnaline), sellel võib olla üks kahest arvust (ainsus või mitmuses). Sel juhul nimetatakse nimisõna muutust juhtumite ja arvude järgi deklinatsiooniks.

Selle kõneosa süntaktiliste tunnuste hulka kuuluvad positsioonid, mida nimisõna võib lauses hõivata. Nii et enamasti toimib see subjektina, teatades sellest, kes või kes on tegevuse objekt. Kuid see võib toimida ka täiendusena, määratlusena (mis on põhimõtteliselt kooskõlas ülejäänud ettepanekuga eessõnade kaudu), asjaolude (näiteks koha asjaolud) ja teiste ettepaneku liikmetega.