Miks retoorilised küsimused?

Retooriline küsimus on kõnekuju, mis on jaatus või eitus küsimuse vormis, mis ei vaja vastust. Retoorilisi teemasid kasutatakse sageli ilukirjanduses ja ajakirjanduslikes tekstides, neid kasutatakse ka suulises kõnes.

Kõige sagedamini kasutatakse retoorilisi küsimusi väite olulisuse rõhutamiseks ja kuulaja või lugeja tähelepanu juhtimiseks konkreetsele probleemile. Lisaks on ülekuulava vormi kasutamine tavapärane, kuna vastust pole oodata või see on liiga ilmne.

Olles üks väljendusvahendeid, kasutatakse retoorilisi küsimusi kunstistiili tekstides laialdaselt. Näiteks kasutati neid sageli 19. sajandi vene kirjanduse teostes ("Ja kes on kohtunikud?", "Kes on süüdi?", "Mida ma peaksin tegema?"). Neid retoorilisi figuure kasutades tugevdasid kirjanikud avalduse emotsionaalset koloriiti ja panid lugejad selle üle järele mõtlema.

Retoorilisi küsimusi kasutati ka ajakirjanduslikes töödes. Neis aitavad lisaks teksti kunstilise väljendusvõime suurendamisele retoorilised küsimused luua ka lugejaga vestluse illusiooni. Sageli kasutatakse kõnesid ja loenguid kasutades sama tehnikat, tuues välja olulised fraasid ja kaasates publiku refleksiooniprotsessi. Monoloogi kuulates pöörab inimene tahtmatult erilist tähelepanu küsitava intonatsiooniga tehtud ütlustele, seetõttu on see publikule huvi pakkuv meetod väga tõhus. Mõnikord kasutab kõneleja mitte ühte, vaid tervet rida retoorilisi küsimusi, keskendudes seega publikule reportaaži või loengu kõige olulisemale lõigule.

Retooriliste küsimuste kõrval kasutatakse nii kirjalikus kui suulises kõnes nii retoorilisi hüüatusi kui ka retoorilisi viiteid. Nii nagu retoorilistes küsimustes, mängib siin peamist rolli intonatsioon, millega neid fraase hääldatakse. Ka retoorilised hüüatused ja üleskutsed kuuluvad teksti väljendusrikkuse suurendamise ja autori emotsioonide, tunnete edasiandmise vahendite hulka.